Siin-seal intervjuudes ja postitustes jäävad kõlama Ukraina sõjapõgenike usulised väljendused ja veendumused („olime varjendis ja palvetasime“). Eesti inimesi seevastu jätavad usulised teemad pigem külmaks. Eriti asjakohane on see teema enne saabuvaid ülestõusmispühi, kui eestlaste jaoks on kristlaste suurim püha sageli vaid pikem nädalavahetus, kus saab maal rohkem riisuda. Panen kaplanina kirja mõned soovitused, kuidas kristlaste jaoks olemas olla, isegi kui piibel on vaid tuttav filmi „Tõde ja õigus“ kaudu.
Oleme kõik usuliselt mõjutatud
Isegi kui me igapäevaselt ei näe ega ei tunneta kõrgemat vaimulikku jõudu, siis oleme kõik usuliselt mõjutatud. Ka see, kui me ei vestle usulistest teemadest, on väljendus. Kui aga inimene on kristlikus kultuuris üles kasvanud, võib see olla ehmatav, kui uues kultuuris usulistest teemadest ei räägita, see ei avaldu kõnepruugis ega suhtumises. Seetõttu saab toetust pakkuv isik pakkuda vestlusruumi sellel teemal, teatud osas ka ette valmistada ja meelestatust luua.
Ometi on kõigil kokkupuuteid usu ja kirikuga. Teoloog Avery Dulles toob välja viis kiriku rolli läbi ajaloo: kirik kui institutsioon, püha sakrament, ebamaine ühendus, sõnumitooja ja teenija. Usun, et see kaardistab ka meie erinevaid hoiakuid kirikusse ja kristlastesse. Kas me arvame, et kirikuinimesed on vaid propagandistid, kes suruvad oma arvamust peale? Või on kirikute roll raskel ajal humanitaarabi pakkuda? Või on me arvamus mõjutatud filmist „Titanic“, kus kirikuõpetaja oli „viimane seisev mees pardal“? Meie kogemused kirikuga mõjutavad seda, kuidas me mõtleme, ja ka seda, kuidas ennast usulistes küsimustes väljendame. Neid mõjutusi tasub märgata ja enda mõtetest hoolimata väljendada end lugupidavalt ja hoolivalt.
Väldi vaidlusi usulistel teemadel – pigem kuula
Rasketel hetkedel võib kõigil tekkida usulisi heitlusi. Ka nendel, kellele on lapsepõlvest peale õpetatud, et hädaajal tuleb Jumala poole hüüda, võib tekkida valusaid küsimusi: kus siis Jumal on, kui mul on raske? Seepärast on tugiisikuna oluline olla teadlik võimalikest heitlusest ning mitte neid kahtlusi süvendada ega õigustada, et „ma olen kogu aeg arvanud, et see usk on vaid lollide lohutus“. Kui endal tekib hetki, kus on vaja oma usulisi kogemusi ja eluväärtusi ümber mõtestada, tasub otsida mõne kõrvalise hingehoidja või kristlase kontakti, mitte tõmmata Ukraina sõjapõgenikku teoloogilisse diskussiooni.
Eelkõige tasub tugiisikuna teist inimest kuulata, olles siiralt uudishimulik ja seejuures hinnanguvaba. Saab kinnitada, et tõesti on keeruline ja avaldada soovi teise jaoks olemas olla. Kui teine kasutab võõraid väljendusi, mis ilmselt on usuga seotud, tasub neidki märgata ja mitte ignoreerida.
Näiteks kuidas reageerida, kui keegi ütleb: „Jumal on teid saatnud minu juurde“? Mõned võimalused lugupidavaks väljenduseks:
- „Suur tänu, et seda jagate“
- „Näen, et teie usk on teile väga oluline, see ilmselt toetab teid praegusel ajal“
- „Ma ise ei ole usuga väga palju kokku puutunud, küll aga näen teie elust, et sellel on oluline roll ja see paneb mind tundma (tänulikuna, alandlikuna, vajalikuna vm)“
Kuidas ülestõusmispühadeks valmistuda?
Kuidas tugiisikuna kirikupühadeks valmistuda? Kindlasti tasub see korra teemaks võtta ja osalt ka ette hoiatada, et Eestis see ei ole väga laialt tähistatav püha. Eelkõige tasub uurida, mis kuupäevadel ja millise kalendri järgi ülestõusmispühasid peetakse. Võib uurida traditsioonide kohta, kuidas on harjutud neid pühasid tähistama. Kui on olnud komme käia kirikus, tasub uurida võimalusi, kus Eestiski tõlkega jumalateenistusi leidub. Kui on tavaks teha pidulik lõunasöök, võib pakkuda sarnast võimalust kodusemas õhkkonnas. Kui lastel on olnud sooviks õppida ära mõni laul või teha lühinäidend, võib mõelda, kas sarnast võimalust saab Eestiski pakkuda – traditsioonide toetamine toetab ka turvatunnet.
Tasub arutada, kas ukraina inimesed, kes võivad olla usulistes küsimustes haritumad, soovivad ise hoopis eesti inimeste jaoks olemas olla. Ehk nad saavad ka omalt poolt panustada, korraldades piibliõpet või laulda kirikulaule. Seegi võib anda põgenikustaatusele lisaväärtuse ning annab vajaliku kontrollitunde.
Lootusrikkad lood kui headuse meelespead
Kuigi olud on keerulised ning igapäevaselt levib palju lootusetust, hirmu ja ebakindlust, tasub siiski ka märgata häid lugusid – juhuslikke heategusid, heasoovlikkust ja tänulikkust. Need lood ja hetked aitavad hoida lootusrikkust ja annavad igal päeval uut jaksu. Toetajana saab neid lugusid esile tuua ja meeles pidada, et raskel hetkel julgustada.
Edith Eger on raamatusse „The Choice“ (kirjastuselt Penguin Random House) pannud kirja oma Auschwitzi kogemusi ning räägib seal loo, kuidas käis oma õe jaoks toitu varastamas. Ta sai aru, et ta õde on nälgimisest nõrkemise äärel ning tal on vaja midagi ette võtta. Nähes, et nende laagriala kõrval kasvatati porgandeid, otsustas ta õhtupimeduses üle aia ronida. Loomulikult oli see keelatud tegevus. Tal õnnestuski üle aia minna, võtta mõned porgandid ning ka tagasi turnida. Teel laagrisse aga pidas teda tunnimees kinni. See oli üks mitmest olukorrast Edithi elus, kus ta pidi seisma relva ees ja silme eest käis läbi tema 16-aastane elu, teadmata, mis edasi juhtub. Aga tunnimees lasi ta laagrisse! Järgmisel hommikul oli tavapärane rivistus, kus sama tunnimees nõudis: „Kes see oli, kes eile reegleid rikkus?“ Edithi õde hurjutas teda, kui Edith üleni värisedes ette astus. Aga mis juhtus? Tunnimees andis talle pätsi leiba sõnadega: „Sa oled vist väga näljane, et eile sellist asja tegid.“ Edith kinnitab oma raamatus, et see tunnimees on tema elus meelespeaks, et inimesed on loomupäraselt head ja et isegi 12 aastat terrorit ei suuda inimeste headust ära võtta.
