Mõni aeg tagasi avaldas Mõttekoda Praxis analüüsi, kus kirjeldati väljakutseid noorte liikumisharrastuste suurendamisel. Leiti, et trennides tuleb enam arvestada noorte enda seisukohtade ja vajadustega ning õpetada enam sotsiaalseid oskusi.
Kuidas seda aga teha? See küsimus kannustas mind tolmu pühkima mu magistritöölt, mis võib pakkuda vastuseid. Uurisin treeningstrateegiaid, kuidas Eesti treenerid õpetavad treeningutel oskusi, mida saab üle kanda ka muudesse eluvaldkondadesse.
Just nn mujal eluvaldkondades vajalike oskuste omandamine on sageli argument, miks spordi väärtust esile tõstetakse. Sportimise käigus õpetatakse lisaks konkreetsele tehnikale ja võhmale oskusi, mida saab ka muudes eluvaldkondades kasutada – ajaplaneerimist, meeskonnatööoskusi, teistega arvestamist, tagasiside andmist ja vastuvõtmist.
Allpool olen toonud välja nii kirjanduse kui enda uurimistöö varal leitud konkreetsed võimalused, kuidas sporditrennis eluks vajalikke oskusi arendada, samas mitte liialt palju trennis aega kulutades. Niisiis eluks vajalike oskuste õpetamisel treenerid (jah, mõned Eesti treenerid päriselt teevad seda, ütleb mu uurimistöö):
- loovad keskkonna vestluseks – see võib olla kas rivistus trenni alguses või joogipaus harjutuste vahepeal või mitteformaalsed vestlused enne või pärast trenni (ka siin postituses on juttu hoolivuse näitamisest, kus treener kasutab 10 minutit enne või pärast trenni selleks, et suhelda nendega, kes on kohal). Milleks sellised vestluskeskkonnad olulised on? Nii on võimalik treeneril sportlasi paremini tundma õppida, teada nende eelistusi, motivatsiooni ja ka huvisid. Sellistel vestluspausidel saab jutuks võtta nii eelmise õhtu korvpallimängu kui ka plaanid hooaja lõpetamiseks, noorsportlased tunnevad end kaasatuna ning õpivad eneseväljendust.
- toetavad iseseisvust ja valikute tegemist – kui trennides anda rohkem valida, toetab see motivatsiooni ja osalejate liidriomadusi. Saab anda valida harjutusi ja harjutuste järjekorda. „Meil on 15 minutit trenni lõpuni. Kas tahate mängida või teha (teatud harjutuste seeriat),“ mäletan enda vaatlusest näidet. Loomulikult ei ole mõistlik tervet treeningut või nädalatekaupa lasta osalejatel teha, mida nad tahavad, kuid teatud raamides toetab valikute andmine ja autonoomsus sportlaste arengut märkimisväärselt.
- pühendavad aega, et sportlast paremini tundma õppima – treenerid, kes väärtustavad sportlaste igakülgset arengut, panustavad teadlikult, et sportlasi paremini tundma õppida. Pigem on rohkem võimalusi noortega suhelda treeninglaagrites, aga ka igapäevastel treeningutel on võimalik teadlikult igale noorsportlasele tähelepanu pöörata. Paremad suhted ennetavad ka võimalikku trennist väljakukkumist.
- soodustavad sotsiaalset toetust sportlaste vahel – treener saab kujundada toetavat õhkkonda trennis, näiteks soodustades ja märgates üksteise toetamist ning rõhutades selle olulisust. „Kuulsin, et kiitsite ka üksteist, see on väga hea,“ kommenteerib treener pärast paarisharjutusi. Ühel sünkroonuisutamistreeningul Soomes, kus grupp on suurem ja sageli peab mitu inimest sama kava tegema, märkasin, et treener pani sportlasi paarikaupa üksteisele tagasisidet andma. Selline võte soodustab nii tagasiside oskuse arendamist kui ka võimaldab üksteiselt õppida.
- kasutavad huumorit noorte arengu toetamisel – eraldi toodi välja, et huumori teadlik kasutamine just enne võistlusi aitab noori maha rahustada. Seejuures tuleb olla tähelepanelik, et huumor ei oleks salvav ega ühtki sportlast liialt esiletoov.
Lisaks toodud praktilistele näidetele on kirjanduses veel mitmeid variante, mis toetavad muus elus vajalike oskuste toetamist spordikontekstis:
- Tähenduslike suhete kujundamine – lisaks treeningutele organiseeritakse ühistegevusi väljaspool spordi- ja trennikonteksti, kaasates seejuures ka sportlasi endid, et arendada organiseerimisoskusi.
- Sportlaste eneseanalüüsi toetamine – treener saab julgustada sportlasi päevikut pidama (just Mart Poomi see raamat on tekkinud sihipärase päevikupidamise tulemusena) või annab võimalusi ise hinnata enda hetkeseisu või möödunud võistlust ning arutada võimalikke arengukohti
- Võimaluste pakkumine eluks vajalike oskuste harjutamisel – treener annab võimalusi teha otsuseid, muuhulgas ka tiimikaptenitel. Samuti saab teadlikumalt kavandada momente, kus treener õpetab eesmärkide seadmist, meeskonnatöös olulisi põhimõtteid, enesedistsipliini.
- Õpetlike momentide ärakasutamine – treener, kes toetab eluks vajalikke oskusi, märkab, kui tekivad õpetlikud momendid (inglise keeles teachable moments). Sel moel saab tähelepanu pöörata näiteks tervislikele eluviisidele, õigeaegsele trennijõudmisele, hügieenile või spordivahendite eest hoolitsemisele. Kui treener märkab, et tekib tähelepanu vajav hetk, on ta valmis sellele aega pühendama ning asjaolusid selgitama. Treener, kes keskendub ainult sportlikele tulemustele, kipub neid momente pigem eirama.
- Vabatahtlikkuse toetamine – eluks vajalikke oskusi pakub vabatahtlik tegevus, sealhulgas ka spordis. Ühes uuringus toodi näitena, et jäähokinoored saavad võimaluse õpetada uisutamist kohaliku noortekeskuse noortele. Lisaks saab vabatahtlikku panust üldiselt väärtustada ning tunnustada.
- Õppeedukuse toetamine – treener näitab huvi üles sportlaste õppeedukuse suhtes ning kinnitab, et koolis õppimine on trennile lisaks samuti oluline. Tänapäeval räägitakse sportlase topeltkarjäärist aina enam, nii on mõistlik juba nooremas eas rõhutada kooliskäimise olulisust.
Need on kõik võtted, mis aitavad treeneril enam teadvustada sportlase terviklikku arengut ning soodustada treeningutel igapäevaselt toetavat õhkkonda. Ja see motiveerib enam liikumisharrastusega tegelema. Hiljuti nähtud Armand Duplantise dokumentaalfilmist on selle kohta kõnekas näide. Kui tänaseks legendaarne teivashüppaja kirjeldab, mis teda väiksena oma kodusele spordiväljakule ikka ja jälle tõmbas, siis ta vastas: “Meil oli isaga lihtsalt nii hea aeg koos”.
