USA võimlemistreener Miss Val jagab oma TED-kõnes, kuidas üks tema sportlane tuli tema juurde ahistamisest rääkima.
„Ta pole väga jutukas, nii et ma olin ühel päeval natuke üllatunud, kui ta tuli minu treenerituppa, istus diivanile ja hakkas lihtsalt rääkima – kõigepealt oma õpingutest, siis ülikoolist ja siis kõigest muust, mis tundus talle meelde tulevat. Mu sisemine hääl sosistas mulle, et midagi on teda vaevamas ja kui ma oleksin vait ja annaksin talle piisavalt aega, tuleks see välja. Nii läkski. Ilmnes, et see oli esimene kord, kui sportlane kellegagi jagas, et USA võimlemismeeskonna endine arst Larry Nassar oli teda seksuaalselt väärkohelnud.“
Miss Val pakkus vaikust ja ärakuulamist. Mida aga järgnevalt öelda, kui keegi on öelnud, et teda on väärkoheldud? Selles olukorras tuleb jääda rahulikuks ja tähelepanelikuks. Asjaolu, et teiega on tuldud sel teemal vestlema, näitab, et olete jätnud usaldusväärse inimese mulje ning ilmselt on teil head suhtlemisoskused. Allpool on paar asjaolu, millele ahistamisjuhtumitest ja diskrimineerimisest rääkides tähelepanu pöörata.
Vestluse alguses küsitakse teilt, kas võite lubada konfidentsiaalsust. Kui inimene tuleb sooviga midagi konfidentsiaalselt jagada, võib ta enne küsida, kas vestlus võib jääda teie vahele. Teie esimene instinkt võib olla kindla vastuse andmine, kinnitades: jaa, ma ei räägi midagi edasi. Tasub kaaluda veidi pehmemat võimalust reageerimiseks, näiteks: „Ma ei tea, mida sa mulle kavatsed öelda, kuid soovin sind selles olukorras toetada“ või „Ma olen siin, et kuulata.“
Tunnistatakse, et inimene on kogenud ahistavat käitumist. Esimene asi, mida öelda, on tunnustada inimest tema aususe eest („Tänan, et sa jagasid“) ning seejärel kinnitada, et sellisesse väitesse suhtutakse täie tõsidusega. Vältige hinnangut („See ei kõla nagu tema moodi” või „Siin on kindlasti mingi arusaamatus“), mis paneb kõlama, nagu oleksite süüdistatava suhtes kallutatud (võimalik, et te tunnete inimest, kelle kohta süüdistus esitatakse). Samuti ei tohiks reageerida emotsionaalselt („See on ju õudne!“). Keskenduge teisele inimesele, mitte enda tunnetele.
Mõelge oma sõnavalikule. Vältige sõna „ahistamine“ enne, kui teate, milles probleem on. Sageli hirmutab ka sõna „uurimine“ või „menetlemine“. Selle asemel võib küsida, kas sobib selle „olukorra kohta rohkem teada saada“. Vältige ka otsest halvustamist. Isegi kui tegu on ränga ahistamisjuhtumiga, võib siiski olla, et ohvril on ahistaja suhtes lähedane, sageli ka austav suhe (nt treeneri ning sportlase vahel).
Andke teada, mis edasi juhtub. Ehkki te ei saa anda kindlat ajakava, kinnitage, et hoiate asjade käiguga kursis, kokku leppides suhtluskanalis (kas eelistatakse e-kirju või telefonivestlust vm). Võite kinnitada: „Ma ei saa teile selle kohta vastust anda, kuid annan hiljemalt reedel teada, kus me selle protsessiga oleme“. Te ei saa lubada, et olukord leiab lahenduse või et süüdistatav saab õiglaselt karistatud. Sellised lubadused võivad hiljem riivata õiglustunnet ning haavavad inimese usaldust. Kuna juhtumist uuesti rääkimine võib inimest uuesti traumeerida, uurige, kas ta saab psühholoogilist toetust või peab seda vajalikuks.
Tehke hiljem märkmeid. Jätke vestlusest kirjalik märge (samas hoidke seda konfidentsiaalselt, nt salasõnaga kaitstult arvutis), viidates asjaoludele, mis hiljem võimalikku uurimist võivad aidata, pannes kirja ka kuupäeva, kellaaja ning vestluse kestuse.
Miss Val ütleb oma TED-kõnes: „Üks suurimaid kingitusi, mida saame teisele inimesele anda, on oma mõtete vaigistamine ja kuulata tõeliselt, kui keegi teine räägib. Tähtis on vaigistada oma mõtted vajadusest, et sul peab alati olema õigus või et pead sõnastama sobivat vastust.“ Niisiis ei hakka ahistamise ja väärkohtlemise juhtumitest rääkimine sellest, et julgemad tulevad välja, vaid igapäevasest kuulamisest.
Koostanud Elina Kivinukk maikuus 2020 materjali „What to Say When Investigating Harassment Claims“ põhjal https://www.shrm.org/hr-today/news/hr-news/conference-today/Pages/2018/What-to-Say-When-Investigating-Harassment-Claims.aspx
