Spordikeskkond peab eelkõige olema turvaline – hooliv ja avatud keskkond, kus on võimalik õppida ning areneda. Ja ometi ei ole kõik spordikeskkonnad toetavad. Ilmselt kogeb suur hulk sportlasi igapäevaselt trennides ja võistlustel solvanguid ning alavääristamist – mikroagressioone.
Mikroagressioonid võivad tekitada pikaajalisi negatiivseid kahjusid nii üksikisikutele kui tervetele spordikogukondadele. Need võivad olla üsna varjatud, tavaliselt verbaalsed (naljad, mõnitused) või ka mitteverbaalsed (ebakohased käeviiped), mis näitavad solvaja kultuurilist tundetust ja teadmatust. Lisaks kultuurilisele taustale võib taktitundetult viidata ka sportlase soole, seksuaalsele orientatsioonile, elustiilile, usulistele veendumustele vm.
Rahvusvahelises kirjanduses seostatakse spordivaldkonna mikroagressioone sageli rassismiga. Afro-ameeriklasele öeldakse: “Sa peadki paremini korvpalli mängima, sest sa oled must”. Aasia sportlastudengid tunnistavad, et uude spordiklubisse minnes küsivad nende kaaslased abi kõigepealt reaalainetes ja siis alles spordis. Kuid samalaadseid kogemusi leiab ka maarahva seast. Treener oletab, et sportlane hilineb trenni, sest käis jälle ööklubis. Kristlasest sportlane seatakse pühade ajal eraldi tähelepanu alla, et ta selgitaks kristlike pühade tähendust (ja tema ei ole selleks nõusolekut andnud). Sportlase üle tehakse nalja, kuidas ta jookseb, oma spordivarustuse eest hoolitseb, mida sööb vm.
Mikroagressioone jaotatakse enamasti kolmeks:
- rünnakud (microassaults), enamasti „vanamoodne“ rassism, mis alandavad, alavääristavad ja kahjustavad ohvrit;
- solvangud (microinsults) ehk väljendused või reaktsioonid, mis näitavad kultuurilist tundetust, halvustavad inimese päritolu ja/või identiteeti;
- alavääristamine (microinvalidations), mis eirab, vähendab või tühistab kellegi kultuurilist kogemust.
Kui mikroagressioon toimub, tuleb sellele tähelepanu pöörata, veel parem on eelnevalt spordiklubis üldises suhtumises kokku leppida. Rünnatav sportlane saab mõista, et mikroagressioon tema suunas ei ole soovitav käitumine ning ta ei pea tundma end selle rünnaku tõttu süüdi. Kui mikroagressiooni teostaja mõistab, et ta on käitunud ebakohaselt, tuleb sedagi tunnistada ning teada anda, et kõigi kogemused on väärtuslikud ja kellelgi pole õigust teist alavääristada. Tuleb hoiduda endapoolsetest selgitustest, miks oli õigus niiviisi halvustada. Mikroagressioonideks ei ole õigustust, nad takistavad head läbisaamist ning kahjustavad spordikeskkonda.
Loe rohkem ja vaata viiteid allikatele Association for Applied Sport Psychology veebipäevikust.
