Artikli avaldas lühendatud kujul Delfi Sport 2023. aasta veebruarikuus.
Miks läheb nii kaua aega, kuni väärkohtlemine avalikuks tuleb? Miks kannatanu kohe ei ütle, et midagi on juhtunud? Mida selles osas teha annab? Psühholoog ja spordikaplan Elina Kivinukk jagab mõningaid mõtteid väärkohtlemise toimemehhanismidest.
Hiljutiste sündmuste mõjul ei saa ka mina muidu, kui mõtisklen väärkohtlemisest. Erinevat liiki väärkohtlemist esineb nii töökohal, koolis kui lasteaias. Veidi erinev on selle toimemehhanism spordis, tantsus, teatris ja muusikas. Mis põhjustel? Osalt seetõttu, et nendes valdkondades on seotud inimese identiteet ja kutsumus – nii on inimene valmis väga palju taluma ja läbi elama, et saada enda valdkonnas heaks.
Miks need lood nii aeglaselt välja tulevad?
Sagedasti küsitakse, miks alles nüüd olukorrast räägitakse, kui sellest on aastaid möödunud. Rahvusvahelises praktikas on ka näiteid, kus väärkohtlemise juhtumid tulevad esile alles pärast treeneri surma.
Tuleb mõista, et väärkohtleva treeneri, juhendaja või õpetaja ohvriks satub inimene, kelle senine elutee ei ole kulgenud muretult. Juba trenni jõudes on tema stardipakk pandud teistest kaugemale koos mitmete takistustega, nagu rahamured, teine nahavärv, teine rahvus, puudulik vanemlik toetus, hiljutine traumakogemus. Siis ei ole midagi imestada, kui niigi hapra enesehinnanguga inimesel, sageli noorel, jääb puudu julgusest enda eest seista või ka kellelegi teada anda, et ta vajab abi.
Sageli käib teadaandmisele vastu negatiivne sisekõne: ma tegelikult ei teegi asju hästi. „Kui ma olen esinemisel või võistlusel edukas, on mul rohkem õigus nõuda,“ võib noor juhendatav arvata. Teised tunduvad olevat andekamad või osavamad, sellepärast ongi teistel kergem. Ei ole harvad juhud, kus väärkoheldud inimene selgitab nii endale mõttes kui ka teistele, et karm suhtumine on õigustatud.
Kuidas kõik teadsid ja keegi midagi ei teinud?
See võib tõesti vihastama panna, et kõik justkui teavad, et selline väärkohtlemine aset leiab, aga midagi ette võtta on keeruline. Nii perekond, töökoht, treeninggrupp kui muusikakollektiiv on süsteemid oma väljakujunenud rütmide ja kommetega. Iga süsteemi muutmiseks on paraku vaja ebamugavust ning inimestele üldiselt muutused ei meeldi. Lihtsam on toime tulla nii, nagu senimaani on tehtud.
Ei vasta tõele, et väärkohtlemist kannatav grupp midagi ei tee. Süsteem ise püüab enda tasakaalu hoida ja nii kasutatakse erinevaid võtteid. Inimesed, kes väärkohtlejaga kokku puutuvad, sageli hoiatavad uusi tulijaid: tal on vahel halvad päevad, ära siis tee välja; ära jää temaga kahekesi sauna; ta kutsub mõningaid enda juurde, ära mine.
Seejuures näitavad väärkohtlemise alased uuringud, et kui kõrvalseisjad kuidagi ei reageeri, tundub ohvrile, et teised kiidavad kiusava käitumise heaks. Sellest ka kõrvaltvaatajale soovitus: kui konkreetne episood on toimunud, võib ohvrit toetada moel pöördudes tema poole pärast konkreetsest sündmust ning kinnitada, et selline käitumine, reaktsioon, sõnakasutus või nali pole sobivad. Tasahaaval võib tekkida kindlus, et ebakohasest käitumisest tuleb laiemalt rääkida.
Tähelepanelikum kuulamine aitab palju
USA võimlemistreener Miss Val jagab oma TED-kõnes, kuidas üks sportlane tuli tema juurde ahistamisest rääkima. See sportlane ei olnud eriti jutukas, nii et see oli treeneri jaoks üllatav, kui ta tuli ise rääkima. Jutustades alguses õpingutest ja muust, tegi see Miss Val’i tähelepanelikuks. Ta sisemine hääl sundis ennast tagasi hoidma ja kuulama. Ilmnes, et see oli esimene kord, kui sportlane kellegagi jagas, et USA võimlemismeeskonna endine arst Larry Nassar oli teda seksuaalselt väärkohelnud.
Kuulamine on kasulik oskus, mida on vaja kõigil arendada. Õnneks kinnitavad eri valdkonna uuringud järjest veenvamalt, et kuulamine tuleb kasuks nii heas juhtimises, treeningtegevuses kui õpetamisel. On ju mõistetav, et kui laps ütleb asju ausalt välja, aga sellele reageeritakse kiirete ja õigete lahendustega või selle peale tekib Stuudiumis lapsevanemate minitorm, siis … milline inimene on valmis edaspidi ausalt oma muresid jagama?
Turvaline keskkond on juhendaja vastutus
Treeneri, juhendaja ja õpetaja roll on kujundada keskkond, kus saab ausalt rääkida, kuidas läheb ja kas midagi saab teha teisiti. See tähendab ka seda, et on vaja ausalt nii endale kui ka teistele tunnistada, kui on tehtud midagi valesti. Selliseid tõdemusi ongi raske teha. Kaasa ei aita ka veendumus, justkui juhendaja peaks olema autoriteet, seega kõige targem, enamasti eksimatu.
Jalgpallur Alex Scott kirjeldab enda raamatus olukorda, kui läks treenerile ütlema, et soovib klubist lahkuda. Treener olevat vastanud: „Sa tõesti ei sobi siia“. Ja Scott imestab: miks treener varem ei võinud seda öelda? See noor naine (jah, kui tekkis juba eeldus, et see on mees, siis on tegu tavapärase kallutatuse lõksuga – me eeldame kiiresti teatud asju, näiteks et jalgpall on meeste ala, et kiusatavad on ise süüdi, ohver kandis liiga lühikest seelikut) jõudis küll karjääris väga kaugele, aga ta koges mitmeid olukordi, mida tark treener peaks eos ennetama: Alexi üle tehti nalju, kasutati ebasobivaid hüüdnimesid, ei antud piisavalt tagasisidet.
Turvalises ja toetavas keskkonnas ei tooda kedagi pidevalt esile, aga ka ei materdata ainult üht. Kõik õppeprotsessis osalejad peaks saama tagasisidet ja kommentaare enda oskustele ja arengule enam-vähem võrdsel määral. Võrdne kohtlemine ei ole Euroopast tulnud peen sõnakõlks, vaid kõige lihtsam viis öelda igale inimesele: sa oled oluline.
Kommunikatsioon tuleb läbi mõelda pikemas vaates
Lõpuks julgen väita, et väärkohtlemise kõige olulisem vastumeede on läbimõeldud kommunikatsioon: milline on esimese päeva pressiteade ja kas kuidagi on võimalik asjassepuutuvaid isikuid kaitsta. See ei ole mitte ainult nende konkreetsete inimeste kaitseks, vaid näitab ka teistele, kes kunagi on väärkohtlemisega enda elus kokku puutunud: niiviisi juhtub ka minuga, kui ma oma looga välja tulen. Nii vajab sel teemal kommunikatsioon erilist tundlikkust ja kaugemat vaadet, mitte mõeldes üksnes enda organisatsiooni mainele, vaid ka neile, kes on väärkohtlemist kogenud, ja neile, kes on ise kasutanud ebasobivaid võtteid.
Senised laiemat kõlapinda saanud lood on enamikus olnud väärkohtlevatest meestreeneritest või meesülemustest. Ometi võib see tõik omakorda põhjustada diskrimineerimist ja teha ettevaatamatuks muude olukordade suhtes. Väärkohtleja võib olla ka naistreener, naisdirigent, naisjuhendaja, kannatanu võib seejuures olla nii mees, naine kui transsooline. Seetõttu on oluline kõiki kuulata ja kõikidele kinnitada, et nende lood on olulised, neid usutakse ja lahendustega tegeldakse.
Kuhu väärkohtlemisest teatada?
- Spordivaldkonnas pöörduda oma alaliidu või ka Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse (EADSE) poole eadse.ee/vihjeliin
- Võrdse kohtlemise küsimustes annab nõu võrdse kohtlemise volinik
- Alaealistega seotud küsimusest peaks ühendust võtma Lasteabiga
- Kui täiskasvanutel on traumaatilisi kogemusi ja mälestusi, millest lahti lasta on raske, on abiks Ohvriabi www.palunabi.ee.
