Ajakirjas Jooksja 2/2023 avaldatud artikkel spordikaplani ja spordipsühholoogi rollist sportlase elus.
Sportlast ümbritsev tugipersonal võib olla lai ja väga erineva moega. Mõnel juhul tuleb ka piirduda vaid treeneriga. Kes aga toetab sportlase üldist heaolu, tema vaimset tervist ja rõhutab nii puhkuse olulisust kui häid suhteid? Kes toetab vajadusel lapsevanemaid või treeneridki, kui pinged kasvavad üle pea? Spordikaplan saab tugipersonali täiendavalt toetada, et hoida üldist spordiõhkkonda positiivsemana.
Usuvabaduse toetamine
Spordikaplani rolli tutvustamisel põrkun sageli arvamusele: Eesti on ju kõige ebakristlikum riik, milleks siia kristlik kaplani roll. Eelarvamustel ei ole olnud alust. Nendel juhtudel, kui olen saanud spordikaplanina toetust pakkuda, on inimesed saadud tähelepanu tänuga vastu võtnud, hoolimata nende usulistest tõekspidamistest. Teiseks on spordis palju väärtusi, mis on ka kristluses olulised, nagu ausus, teistega arvestamine, lugupidamine, andestamine. Spordikaplan saab neid väärtusi levitada, soodustada ja enda eeskujuga kinnitada.
Kuidas kristlase usk spordielus võib väljenduda? Näiteks tuntud seriaalis “Cheer” kirjeldab treener Monica viimases osas: „Olen palju palvetanud, et saada selgust, milliseid õppetunde peaksin õppima ja kuidas peaksin treenerina kasvama.“ Iluuisutajast olümpiavõitja Scott Hamilton on veendunud, et just tema kristlik usk on tõstnud teda kõrgustesse, kuhu ta üksinda poleks kunagi jõudnud. Raheem Sterlingu ema pidavat jalgpallurile aeg-ajalt meelde tuletama: „Kas sa oled hommikul ikka palvetanud?“. Kui surfar Bethany Hamiltoni elust tehti eluloofilmi, vaieldi produtsentidega selle üle, kui palju peaks filmis kristlusest rääkima. Produtsendid ütlesid, et kristluse kajastamine peletab vaatajaid, aga Hamiltonide pere oli kindel, et nende usul on kogu loos oluline osa. Perekonna arvamus jäi peale, sest oma kristlikest väärtustest ei soovinud nad taganeda. Need on mõned näited rahvusvahelisest spordielust, ometi olen kindel, et ka Eestiski on sportlasi ja treenereid, keda on kristlikud põhimõtted nende teekonnal aidanud.
Oluline on ka rõhutada, et spordikaplani rolli on sisse kirjutatud usuvabaduse toetamine – kaplan ei veena kedagi kristlusesse ega halvusta, kui teise inimese usulised veendumused on erinevad. Kuigi spordikaplan on kristlane, ei ole vajalik, et inimene, kes kaplaniga kohtub, jagaks samu vaateid. Lisaks on spordis alati momente, mis on kontrollimatud ja ettenägematud – just mõistmine, et asjad ei ole alati meie kontrolli all, suhestub hästi kristliku maailmavaatega ning seejuures võib leida kaplaniga vestluses mõistmist, toetust ja lootust.
Spordikaplan ei ole spordipsühholoog
Spordikaplan teenib kohaloluga. Kui vaadata mujal maailmas levinud tavasid, siis spordikaplan on enamasti tugipersonali osa, pakkudes igakülgset toetust. Lähtuvalt enda väljaõppest ja taustast saab spordikaplan pakkuda hingehoidu, mentorlust, kriisikommunikatsiooni, leinanõustamist, piibliõpet ja palvetamist, vaimse tervise alast toetust (sh suitsiidiennetust), aga ka kodu- ja haiglakülastusi (vigastuste või haigestumiste korral) või sportlaskarjääri alast nõustamist. Sageli tegutseb spordikaplan vabatahtlikuna.
Spordikaplani kohalolu võib avalduda hoopis rutiinsemalt: kaplan võib aidata treeningvahendite eest hoolitseda, treeninguid filmida, võimalusel sportlastega vestelda. Vahel võibki seisneda kaplani roll selles, et pöörata tähelepanu asjadele, milleks teistel jaksu ega aega ei ole: märgata inimesi, kes on trennist puudunud, saata vigastatud sportlasele puuvilju, meeles pidada sünnipäevi või muid tähtpäevi.
Kuigi vestlus spordikaplaniga privaatses õhkkonnas kõlab väga spordipsühholoogi rolli moodi, tuleb siin eristada, et spordipsühholoogi roll nõuab erialast haridust, juhendatud praktikat ja soovitavalt ka spordipsühholoogi kutset. Spordikaplani puhul on abistamisvõimalused laiemad ja seejuures tuleb just spordikaplanil teada enda piire ja oskusi. Vajadusel tuleb sportlane edasi suunata teiste spetsialistide juurde. Küll aga on spordis igapäevaselt olukordi, kus spordipsühholoogi ettevalmistusega inimese toetus ei ole ilmtingimata vajalik. Naaberriigi korvpallimeeskonna juures tegutsev spordikaplan kirjeldas, et kui välismängijaga leping lõppeb, on riigist lahkumine sportlase enda asi. Lahkuv välismängija oleks lennujaamas sageli päris üksi, kui kaplanit ei oleks toetamas ja tänamas.
Mida on spordikaplanil õppida spordipsühholoogilt
Erinevalt spordipsühholoogist ei pea spordikaplanil olema spordispetsiifilist tausta ega väljaõpet. Seetõttu on kaplanil ülioluline mõista spordivaldkonna eripära, õppida selle spordiala keelt ja kultuuri, uurida hea uudishimuga toimuvat ning tasahaaval õppida märkama, kus saab toetada.
Olen tihti näinud, et inimene, kes ise spordialast kutsumust ei ole tajunud, on spordivaldkonna osas liiga üheülbaline, vahel isegi üleolev. Kui noorsportlane ei saa koondisesse soovitud kutset – ja mis siis? Elus on ju nii palju valdkondi, milles veel saab hea olla. Mulle tundub, et kaplan, kes tajub kutsumuse olulisust, saab olla heaks toeks kinnitamaks, et ka spordivaldkonnas on eneseteostus tervitatav. Kaplan saab väljendada mõistmist, et kui inimene kogeb spordivaldkonda enda identiteedi osana, siis selle vastu ei saa võidelda, ja eriti noore inimese eneseteostussoovi tuleb toetada.
Mida on spordipsühholoogil õppida spordikaplanilt
Teame uuringutest, et keerulistes olukordades võivad inimesed kogeda ka usulisi pöördeid. Post-traumaatilise kasvu (post-traumatic growth) osas leiavad inimesed sageli, et usulised kogemused toetavad neid, näiteks karjääri lõpetavate vigastuste või leinakogemuste puhul. Just sellistes olukordades on inimesed sageli haavatavamad ning neil tekib ka eksistentsiaalseid, vahel ka vaimulikke küsimusi väljakutsuvate olukordadega seoses. Miks Jumal lubab nii halba olukorda?
Võimlemistreener Valorie Kondos Field kirjeldab enda elulooraamatus just vaimulikku kogemust keerulises olukorras. Kui ta sai telefonikõne, kus teatati talle vähidiagnoosist, koges ta pärast kõne lõppu üleloomulikku rahu sõnadega: „Ära muretse millegi pärast ja ole kõige eest tänulik“. Ta püüdis vastu vaielda: “Oot, Jumal, ma ei tea, kas sa kuulsid, aga mul on vähk!”. Ja taas kõlasid ta kõrvus sõnad: “Ärge muretsege millegi pärast ja olge tänulik.” Need read piiblist toetasid treenerit tervel tema taastumisteekonnal.
Väidan, et just kaplan oskab valideerida vaimulikke kogemusi, samas kui spordipsühholoogil võib sellest kompetentsist puudu jääda või temale võib tekitada mõistetamatu olukord ebakindlust. Kaplan, kellel on endalgi usulised kogemused, on paremini varustatud, et kinnitada sedalaadi kogemuste loomulikkust. Nii võib spordikaplan olla osa lugudest, mida öeldakse esimest korda elus välja, olgu need purunenud unistused, kauavarjatud saladused või hoopis uued sihid, mida on treenerile või teistele lähedastele keeruline välja öelda. Spordikaplan saab pakkuda turvalist ja konfidentsiaalset keskkonda, kus saab välja rääkida ning kaplani pihisaladuse hoidmise kohustus hoiab infot hoolikalt vaka all.
Rahvusvahelise Olümpiakomitee juures tegutsev vaimse tervise spetsialistide töörühm on välja andnud juhised, kuidas spordivaldkonnas peaks sportlasi toetama. Oma soovitustes rõhutavad nad, et sportlaste vaimse tervise toetamine peab olema inimesekeskne ja terviklik, toetades nii emotsionaalset, psühholoogilist, füüsilist kui ka spirituaalset heaolu. See annab kindlust, et nii spordikaplanil kui spordipsühholoogil, aga ka teistel vaimse tervise spetsialistidel on spordivaldkonnas oluline osa ning usutavasti leiavad erinevad eksperdid ka Eesti spordimaastikul endale sobiva koha.
