Võin tunduda selle postitusega nagu peorikkuja, kes siis, kui just kõige lõbusamaks läheb, paneb tule põlema ja käsib kõigil koju minna. Kuigi rõõmustan minagi Eesti sportlaste medalite üle, tean, et mitmetel olümpiasportlastel – ja mitte ainult kuldmedalistidel – on seoses olümpiaga siseheitlusi.
Kuna olen üsna järjepidevalt uurinud olümpiaga seonduvaid kogemusi ja sellega seoses suhelnud mitmete spordipsühholoogide, sportlasi nõustavate psühholoogide, treenerite ning ka spordikaplanitega, tuleb sageli jutuks, et olümpiasportlasi valdab pärast oma võistlust kõikehõlmav tühjusetunne. Olümpial osalemine on enamasti olnud elu suurim unistus, saavutus, mille pärast on käidud aastaid trennis, toodud ohvreid ja palju kannatatud. Nüüd, kui see kogemus on saadud, peaks olema justkui rahulolu ja rõõm, aga sportlast võib haarata hirm, ebakindlus ja ärevus – kuidas nüüd edasi?
Hea olümpiasportlane! Kui see tunne tuleb tuttav, siis soovin, et sa teaksid, et see on loomulik, ja et sa ei ole üksi. Siin kolm soovitust, kuidas sellest tühjusetundest aegamööda välja kasvada. Just aegamööda kasvada, mitte üle saada ega seda ka ignoreerida.
Suhtu endasse sõbralikult ning anna endale aega. Ei ole mõistlik teha rutakaid otsuseid ega kiiresti tuhiseda järgmiste valikute juurde. Mõneti on see tühjusetunne leinaolukord. Nagu igasuguse leinaga, vajab edasiliikumine aega ja ka luba endal tunda igasuguseid tundeid skaalade eri otstest. Kui leina korralikult läbi ei töödelda, jääb see varju ja võib varjutada vaimset tervist, aga ka selget meelt, mis aitaks edasisi otsuseid teha.
Leia inimene, kellega usalduslikult rääkida. Leia võimalus, et endast raskusi ja kahtlusi välja rääkida – see võib olla psühholoog, hingehoidja, kaplan või lihtsalt hea sõber, kes oskab kuulata. Arvad, et teised naeravad välja („Mis sul saab halvasti olla, sul on ju eluunistus täitunud“ või „Lõpuks ometi saadki hakata päris elu elama“)? Sel juhul ära heitu ja võid ka ise vestluse alguses ootusi seada, öeldes, et “Ma tean, et see võib tunduda kummaline, et ma nii tunnen, ometi pean seda kellegagi jagama. Soovin, et sa kuulaks ega annaks omalt poolt mingit nõu”.
Tee igas päevas midagi tähenduslikku. Leia viise, millega tekitad endale vajalik olemise tunnet. See ei pea olema midagi suurt ja elumuutvat, vaid võibki olla väike heategu kellelegi, kompliment lähedasele või tänutunde väljendamine. See võib olla tulevastele olümpiasportlastele soovituste koostamine või koolides külalistundide läbiviimine. Selline väljapoole panustamine on enese toetamiseks oluline, aga ka võimas vahend, et enda kogemusi kasulikuks kujundada.
Postituse lõpus on taas tööleht, mis on spetsiaalselt koostatud Tokyo OM-il osalevatele sportlastele mõeldes ning Jaapanist inspireeritud. Jaapani kunstivormis kintsugis ühendatakse eseme killud kullaga, muutes eset nii väärtuslikumaks. Neuroteadlane dr Caroline Leaf toob kintsugiga paralleeli: ka mõtted suudavad luua uusi ilusaid tähendusi valusatesse kogemustesse. Töölehel on kolm üleskutset, mis seonduvad ka eelpool toodud soovitustega. Lehele on lisatud kaks tsitaati, millest üks toetab pigem üldiselt, ja teine on mõeldud nendele, kes on Piiblit lugenud. Soovin jätkuvalt kõigile Eesti olümpiasportlastele ja tugipersonalile jaksu, pean teid meeles ja keerulisel hetkel võib mulle kirjutada spordikaplan@spordikaplan.ee.
Kintsugi tööleht rupi kauri luuletusega:
Kintsugi tööleht tsitaadiga Piiblist:
One Reply to “Igal medalil on kaks külge”