Artikkel ilmus EOK ja Sport Delfi arvamuslugude konkursi raames.
Naistreenerit, kes töötab tippsportlastega, on väga vähe näha. Teda ei paista Eesti spordi otsustajate tumedate sviitrite seast. Teda ei märka spordialaliidu eestseisuste koosolekul. Teda pole ammu näha olnud aasta treeneri kandidaatide seas. Kus on tipptaseme naistreener?
Ilmselt on Eesti sport juba ammu liikunud suunas, mis naistreenereid ei toeta. Tõsi, mõnel spordialal, kus domineerivad naised, on ka tippude naistreenereid rohkem – bikiinifitnessis, iluvõimlemises, iluuisutamises. Eestis on isegi luksus, et meeste iluuisutamise tipus on naistreenereid. Siiski ei ole see piisav, väidan ma.
Miks on vaja rohkem naistreenereid?
Teame talupojatarkusest, et populatsioon jaguneb enam-vähem pooleks – 50 protsenti mehi, sama palju naisi. Ometi märkab haritud spordihuviline, et nii spordiuudised kui spordimaastik laiemalt kuulub peamiselt meestele. Kui räägime jalgpalli MM-ist, on elementaarne, et mõtleme meeste jalkale, kui valime koondisele peatreenerit, eelistame alateadlikult mehi.
Loogiline oleks pingutada selle nimel, et ka naised on rohkem pildil, seejuures tuleb rõhutada naistreenerite tähtsust. Uuringutest on teada, et naised jäävad sporti pikemaks ajaks, kui nad näevad eeskujusid, kellega suhestuda, kui nad aduvad, et nende spordialal saab edukalt ka naisena hakkama kas treeneri, spordiametniku või tugipersonali rollis.
Täna tuleb tõstatada küsimus, kas Eesti noored spordinaised siiski näevad nii avaraid võimalusi ja mõtet jäämaks sporti pikaajaliselt. Kui vaadata levinumaid pallialasid, siis vildakas muster paistab kohe silma: vaid jalgpallis on naiste ja tüdrukute koondiste eesotsas mõned naised, nii võrkpallis kui korvpallis on põhiohjad siiski meeste käes, nii naiste kui meeste koondise puhul ja ka tüdrukute koondistes. Jäähokis on samuti nii meestel kui naistel meestreener, ka poiste koondisel. Ja kus on neidude jäähokikoondis? Seda pole. Võimalik, et siin näeme juba valusat tõsiasja, mida uuringud ammu kinnitavad: kui naisi spordis ei toetata, langevad nad spordist välja.
Väljalangemise vähendamiseks soovitavad rahvusvahelised eksperdid soosõbralikku lähenemist treeningutel, seksistlikele soostereotüüpidele tähelepanu pööramist ning positiivse ja sotsiaalse keskkonna loomist kõigile. Just kõigile, sest kui toetada erinevusi ja soodustada individuaalseid eripärasid, võidavad sellest kõik, ütlevad teadlased.
Kas sooline võrdõiguslikkus spordis on vaid sõnakõlin?
Eestlased on uhked spordivõistluste korralduse kõrge taseme üle – oleme tõhusad ja kiired. Nii pole ka imestada, kui soolise võrdõiguslikkuse konarlikud põhimõtted tunduvad kammitsevat ja liigseid piiranguid seadvat. Küll aga tuleb siin ümber mõtestada: kiirlahendused soolise tasakaalu leidmisel ei tööta, vaja on vaadata pigem kaugele.
Naised on siiani spordivaldkonnas sageli nähtamatud. Taas ei pea näidet kaugelt otsima. Sel sügisel pealkirjastas suur alaliit oma koolituse kui „Mängumeeste koolitus“, kuigi programmist ei loe välja, et koolitusel räägitakse rohkem testosteroonist või meeste eripäradega arvestamisest. Sedalaadi sildistamine tuleb nii loomulikult, et ei pane tähelegi.
Enda soostereotüüpide märkamine saab alguse parematest teadmistest ja harimisest ning selles osas saab iga treener midagi ette võtta. Kas teadsite, et treenimisel võiks läheneda noortele erinevalt lähtuvalt nende soost? Tüdrukutele on vaja eelkõige kinnitada nende kuuluvustunnet öeldes, et nad kuuluvad gruppi ja seejärel avalduvad ka nende oskused ja tulemused, samas kui poistel piisab sellest, et kinnitada nende pingutust ja seepeale paranevad ka tulemused.
Mida ette võtta, et naistreenereid toetada?
Igaüks saab enam märgata ja tunnustada naistreenereid – isegi kui enda pähe kargab kiire kategoriseeriv mõte, et „äkki ta treenib nagu naine“, ei pea seda ometi välja ütlema, vaid võib jääda lugupidavaks ja väljendada koostöövalmidust.
Spordiklubis ja alaliidus saab enam läbi mõelda koolitustegevust, kaardistada treeneriks saamise teekonnad ja luua võimalus esitada ettepanekuid, kui märgatakse ebavõrdset kohtlemist (sealhulgas ka soolist diskrimineerimist). Otsustuskogudesse saab valida teadlikult rohkem naisi, siis on otsused mitmekesisemad ja pikema vaatega. Siingi on soovitus, et naisi võiks olla rohkem kui üks, et suurendada õlatunnet. Mujal maailmas esineb häid näiteid naistreenerite mentorprogrammidest, sealhulgas ka spordialade üleselt.
Riiklikul tasandil võib Kultuuriministeerium või Kultuurkapital eraldi tunnustada alaliite ja spordivaldkonna ettevõtmisi, mis spordis on võrdset kohtlemist toetanud, või korraldada eraldi toetusprogramme. Sellised võtted aitavad tähelepanu pöörata headele näidetele ning inspireerivad teisi.
Kuhu siis kaob naistreener? Täna tundub, et ta on varjul eelkõige Eesti spordiringkonna otsustajate selja taga. Kui nood aga ringi pööraks ja tõesti süveneks, saaksid nad mitmeid asju ette võtta, et naistreenerite olukord paraneks ja seeläbi muutuks ka spordiringkond avatumaks.
