Hiljuti just jalgpalli näitel on räägitud sellest, treenerid peavad sageli juhendama kolmes erinevas keeles. See on ühtaegu nii imetlusväärne kui ka äärmiselt keeruline. Miks see on väljakutse? Esiteks juhised ei pruugi jõuda sportlastele kohale. See võib treeningute tempot aeglustada, kui üht või teist keelt peab kogu aeg tõlkima teise keelde. Sel ajal, kui ühed on juba ülesandest aru saanud ning on asunud seda täitma, on teised alles tõlget kuulamas. Teiseks võib ainult ühe keele kasutamine mõjuda treeningul osalejatele haavavalt või solvavalt, kui eelistatakse nende jaoks võõrast keelt.
Kolmandaks on see kasutamata võimalus, et õpetada noorsportlastele lisaks spordispetsiifilistele oskustele ka väga olulist kultuurilist pädevust, kus ollakse sallivad ja mõistvad erinevuste suhtes. Tasub ka meeles pidada, et ilmselt on noored tänapäeval niikuinii mitmekultuurilistes keskkondades ja noorsportlased, kes näevad end tulevikus professionaalidena, peavad sellega nii või naa toime tulema. Miks mitte siis juba teadlikumalt harjutada?
Rahvusvahelises praktikas räägitakse kultuuriliselt tundlikust pedagoogikast (inglise keeles culturally responsive pedagogy), millest olen võtnud ideid, mida treeningutesse saab üle kanda.
Üheksa mõttesuunda, kuidas rohkem erinevate kodukeeltega arvestada:
- Anna igale trennis osalejale võimalus väljendada end ka iseendale mugavas keeles, tema emakeeles – see pakub igaühele kompetentsustunnet, mis teatavasti toetab ka motivatsiooni. Võib pakkuda ühistes keelegruppides oskuste õppimist, üksteisele tagasiside andmist.
- Uued spordispetsiifilised terminid õppige kõikides keeltes – miks mitte õppida tehnilist terminit eesti, vene, ukraina, prantsuse ja võru keeles?
- Kasuta mitteverbaalset keelt, näita ette, kasuta viipeid ja žeste – näiteks kui treeningul on regulaarsed osad, mida kasutatakse (hüpped, joogipaus), anna sellest märku hoopis kehakeelega, nt plaksutades või mingi kokkulepitud žestiga. Nii on võimalik kõigil võrdsel määral ja samal ajal ülesandest aru saada. Kui trennis kasutatakse värvilisi veste, saab väravad nendega märgistada ja osalejad saavad juba käigu pealt aru, milline nende meeskonna värav on.
- Luba kõigil keelelistelt vigu teha, katsetada, proovida – nagu võib eksida spordioskuste omandamises, on lubatud teha vigu ka enda keelelises väljenduses ning on lubatud üksteiselt võõrkeelt õppida.
- Toeta kultuuridevahelist mitmekesisust, näiteks võiks iga trennis osaleja tutvustada enda riigi tuntumaid sportlasi.
- Kui treeningutel või võistlustele sõites kasutatakse muusikat, võib kasutada kas kõikide osalejate emakeelseid laule või hoopis ilma sõnadeta muusikat.
- Nö kihiliste küsimuste kasutamine – vastavalt inimese keeleoskusele võib esitada talle ka erinevas sõnastuses küsimusi; lihtsam on vastata kas-küsimustele kui pikalt kirjeldada enda tunnet. Osalejate keeleoskust saab austada ja kujundada ka küsimuste esitamist vastavalt.
- Koostage tiimina ühine lugemislist, raamatud, mida lugeda, aga mis esindavad ka kõiki esindatud rahvusi, eripärasid, keeli. Sama põhimõtet võib järgida ka motivatsioonivideote kollektsiooni koostades.
- Kasuta väiteharjutusi, mida on hea ette valmistada nt kolmes keeles siltidele kirjutades ja osalejad saavad võtta siis vastava poole/asetuse, kui nad väitega nõus
Ja lõpuks on nende juhiste juures läbivaks treeneri eneseanalüüs – kuidas treener kultuurilistest erinevustest mõtleb, sellest sõltub palju, kas ta soovib panustada ja arvestada. Ja seejuures kinnitada, et selline mitmekeelne suhtlus ei ole takistus, vaid võimalus.
Osaliselt kasutatud allikas: https://www.edutopia.org/video/making-classrooms-more-inclusive-multilingual-learners
